E-portfooliotest ülevaadet tehes olen jätnud tähelepanuta ühe olulise teema – pädevused. Vastavalt Õigekeelsus sõnaraamatule, defineeritakse pädevust, kui kompetentsust või asjatundlikkust. (Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006, 2006). Haridustehnoloogia kontekstis on olulised akadeemilise, kui ka tugipersonali oskused, et leida sobivaimad tehnilised lahendused või pedagoogilised kontseptsioonid, et toetada efektiivseks õppimist ja õpetamist. Haridustehnoloogilised pädevused on oskused või teadmised, mis konkreetset indiviidi iseloomustavad. Siinkohal saaks seostada teemat ka teadmusjuhtimisega ning võiksime kirjeldada ka organisatsiooni, kui terviku haridustehnoloogilist kompetentsi. Isiklikult olen veendunud, et keeruline on nõuda ning tagada kõikide vajalike pädevuse olemasolu. Peamine, et koostöös suudetaks kompenseerida vajalikud puudused koostöös kolleegidega organisatsioonist või koostööst väliste regionaalsete või rahvusvaheliste partneritega.
Tutvudes e-Õppe Arenduskeskuse veebilehel kirjeldatud haridustehnoloogiliste pädevuste toimus suurem areng antud valdkonna juurutamiseks Eestis 2011. aastal, kui loodi spetsiaalne veebilehekülg õpetajatele, mis sisaldas ülevaadet haridustehnoloogilistest pädevustest, enesereflektsiooni mudelit ning koolitusteveebi, mis sisaldas valdkonnapõhiseid koolitusi. Isiklikult hindan, et kõige keerulisem ongi nimelt pädevuste hindamine. Kuidas kaardistada inimese pädevused ja oskused? Üldiselt on ilmselt parimaks lahenduseks teadmiste testimiseks valdkonna teadmistepõhine test. Kahjuks on enamasti valdkonnad liiga mahukad, et neid hinnata vaid testi põhjal, teadmised ei pruugi olla seotud vaid teoreetiliste oskuste, vaid ka praktiliste oskuste ja kogeustega. Abiks pädevuste hindamiseks on kasutusele võetud enesehindamise maatriks, kus inimene iseseisvalt hindab oma oskusi. Enesehinnang on subjektiivne arvamus, mida oleks keeruline arvestada inimese porfoolios või CV-s, siiski annab enesehinnang hea sisendi edaspidiste koolituste planeerimisel. Antud võimalust ka E-õppe arenduskeskuse koolitusteveeb ka täidab.
Kahjuks olen veendunud, et väga hea ning põhjalikult arendatud süsteem on hetkel liiga vähe efektiivselt rakendanud. Enda haridustehnoloogiliste pädevuste hindamise enesereflektsiooni tegin läbi 2011. aastal, siiski pidin selle uuesti läbi tegema, sest minu pädevustest on toimunud muutusi.
Ülevaade minu haridustehnoloogiliste pädevuste hinnangust leiab postituse järgselt failina. Haridustehnoloogina olen töötanud Sisekaitseakadeemias alates 2008. aastast, seega kogemused ning igapäeva töö eeldavad minu kõrgemaid teadmisi haridustehnoloogia valdkonnast. Enamus hindamismaatriksi pädevustest hindasin tasemele A, mis viitab väga headele teemakohastele teadmistele. Siiski esines ka valdkondi, mille pädevusi hindasin kriitilisemalt. Kõige kriitilisemalt hindasin oma pädevusi teadus-, loome- ning arendustegevuse valdkonnast, kus oma pädevusi hindasin miinimumtasemele järgmistest teemadest:
Lisaks valdkonnast „Teadus-, eriala-, õppimise ja õpetamise konverentsidel osalemine“
Samuti hindasin miinimumtasemel oma osalust valdkonna konverentsidel. Hetkel on minu töö Sisekaitseakadeemias väga suure praktilise töö osakaaluga, kus põhiline roll on praktilises töös. Seetõttu on ka minu roll teadustöös väga tagasihoidlik.
Isiklikult olen veendumusel, et õppejõud on professionaal oma spetsiifilises valdkonnas, kus haridustehnoloogilised pädevused tulevad kasuks, kuid täiemahuliste teadmiste tagamine on väga keerukas. Oluline, et õppeasutustes oleksid haridustehnoloogid või toetav tugipersonal, kes toetaks vajalike teadmistega haridustehnoloogia efektiivset rakendamist.
Allikad:
Bibliograafia Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus, e.-Õ. A. (2010). Õpetajate ja õppejõudude haridustehnoloogilised pädevused. Kasutamise kuupäev: 24. 11 2013. a., allikas http://www.e-ope.ee/_download/repository/Haridustehnoloogilised_padevused.pdf
Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. (2006). Kasutamise kuupäev: 24. 11 2013. a., allikas http://www.eki.ee/dict/qs/
Tutvudes e-Õppe Arenduskeskuse veebilehel kirjeldatud haridustehnoloogiliste pädevuste toimus suurem areng antud valdkonna juurutamiseks Eestis 2011. aastal, kui loodi spetsiaalne veebilehekülg õpetajatele, mis sisaldas ülevaadet haridustehnoloogilistest pädevustest, enesereflektsiooni mudelit ning koolitusteveebi, mis sisaldas valdkonnapõhiseid koolitusi. Isiklikult hindan, et kõige keerulisem ongi nimelt pädevuste hindamine. Kuidas kaardistada inimese pädevused ja oskused? Üldiselt on ilmselt parimaks lahenduseks teadmiste testimiseks valdkonna teadmistepõhine test. Kahjuks on enamasti valdkonnad liiga mahukad, et neid hinnata vaid testi põhjal, teadmised ei pruugi olla seotud vaid teoreetiliste oskuste, vaid ka praktiliste oskuste ja kogeustega. Abiks pädevuste hindamiseks on kasutusele võetud enesehindamise maatriks, kus inimene iseseisvalt hindab oma oskusi. Enesehinnang on subjektiivne arvamus, mida oleks keeruline arvestada inimese porfoolios või CV-s, siiski annab enesehinnang hea sisendi edaspidiste koolituste planeerimisel. Antud võimalust ka E-õppe arenduskeskuse koolitusteveeb ka täidab.
Kahjuks olen veendunud, et väga hea ning põhjalikult arendatud süsteem on hetkel liiga vähe efektiivselt rakendanud. Enda haridustehnoloogiliste pädevuste hindamise enesereflektsiooni tegin läbi 2011. aastal, siiski pidin selle uuesti läbi tegema, sest minu pädevustest on toimunud muutusi.
Ülevaade minu haridustehnoloogiliste pädevuste hinnangust leiab postituse järgselt failina. Haridustehnoloogina olen töötanud Sisekaitseakadeemias alates 2008. aastast, seega kogemused ning igapäeva töö eeldavad minu kõrgemaid teadmisi haridustehnoloogia valdkonnast. Enamus hindamismaatriksi pädevustest hindasin tasemele A, mis viitab väga headele teemakohastele teadmistele. Siiski esines ka valdkondi, mille pädevusi hindasin kriitilisemalt. Kõige kriitilisemalt hindasin oma pädevusi teadus-, loome- ning arendustegevuse valdkonnast, kus oma pädevusi hindasin miinimumtasemele järgmistest teemadest:
- On kaasatud uurimisrühma töösse, loometegevusesse või arendusprojektidesse
- On kaasatud (kaasautorlus) eelretsenseerimata artiklite publitseerimisse (nt elektrooniliselt, populaarteaduslikus ajakirjas, ülikoolilehes, päevalehes, Eesti Teadusinfosüsteemi (ETIS) teadustegevuse tulemuste klassifikaator 5-6).
Lisaks valdkonnast „Teadus-, eriala-, õppimise ja õpetamise konverentsidel osalemine“
Samuti hindasin miinimumtasemel oma osalust valdkonna konverentsidel. Hetkel on minu töö Sisekaitseakadeemias väga suure praktilise töö osakaaluga, kus põhiline roll on praktilises töös. Seetõttu on ka minu roll teadustöös väga tagasihoidlik.
Isiklikult olen veendumusel, et õppejõud on professionaal oma spetsiifilises valdkonnas, kus haridustehnoloogilised pädevused tulevad kasuks, kuid täiemahuliste teadmiste tagamine on väga keerukas. Oluline, et õppeasutustes oleksid haridustehnoloogid või toetav tugipersonal, kes toetaks vajalike teadmistega haridustehnoloogia efektiivset rakendamist.
Allikad:
Bibliograafia Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus, e.-Õ. A. (2010). Õpetajate ja õppejõudude haridustehnoloogilised pädevused. Kasutamise kuupäev: 24. 11 2013. a., allikas http://www.e-ope.ee/_download/repository/Haridustehnoloogilised_padevused.pdf
Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. (2006). Kasutamise kuupäev: 24. 11 2013. a., allikas http://www.eki.ee/dict/qs/
competence_summary-1.pdf |